Õpetajate tahvlimaalid, mis juhatavad lapsed õppeaine juurde, on kaunis kaduviku kunst nagu budistlikud liivamandalad.

Kolm aastat tahvlimaale pildile püüdnud fotograaf Kaido Kaasa tunnistab, et õpetajate loodud meistriteoste jahtimisest kujunes tema jaoks omamoodi sportlik hobi pärast seda, kui ta avastas, et erakordsed kunstiteosed haihtuvad sageli enne, kui ta need jäädvustada jõuab.

„Kui sain koolist info, et mõnes klassis on uus joonistus, võtsin pärast tundide lõppu ette järjekordse tiiru koolimaja peal ja käisin läbi kõik klassid,“ rääkis Kaasa, kes Lõuna-Eestis tegutseva Rosma waldorfkooli lapsevanemana otsustas selle kaduva kunsti jäädvustada. „Tihti juhtus nii, et leidsin eest tühja tahvli, millelt oli meistriteos just maha kustutatud. Siis oli küll kahju.“

Erakordne ilu ja kaduvus, mis iseloomustavad budistlikke liivamandalaid, sünnib waldorfkoolis igapäevase õppetöö käigus tahvlimaalidena, et inspireerida lapsi maailma avastama. Õpetajad joonistavad kriidiga tahvlile temaatilisi pilte, mis aitavad neil visuaalselt lugu jutustada ja juhatada õpilased meeldejäävalt õppeaine juurde, tekitades ühtlasi seoseid eri distsipliinide vahel. Tahvlimaal kui õppetöö osa on õpetajale aga nii tavaline tegevus, et tihti ei pea ta oma uut joonistust millekski eriliseks ja kustutab selle pärast tundi ära, kuigi see vääriks jäädvustamist.

Tahvlimaalide pildistamine on Kaasa sõnul nii ajaliselt kui ka tehniliselt keerukas. Vahel vältab joonistamise protsess pikemalt, näiteks geograafia õppeaine tahvlijoonistused algavad piirjoontest ja täienevad visuaalse loo jutustamise käigus mitme nädala jooksul.

„Kõige erilisem on õpetajate pühendumus, ja kuidas nad tahvlimaale tehes lastega suhtlevad,“ lisab Kaasa. „Pilt sünnib tasapisi, sujuvalt ja aegamisi. Iga kriips on tehtud pühendumusega, jutustav joonistamine kui õppemeetod kannab.“

Lugu ilmus ajakirjas National Geographic Eesti (aprill 2021). Loe lähemalt