Tuud kavvõt ijä- ja viimurrõlust ülearvo ilostamaldaq piät täämbädsel pääväl tunnistamma, et põlitsist rahvist ja muistõhavvatsist tiidmiisist olõ-õiq parhilladsõs aos pall'ond perrä jäänüq. Tuuperäst saa Haanimaa ütes väärtüses kimmähe pitäq tuud, et seol läbi aoluu kavvõ veeremaa saisusõhn olnul maal hoitu luudus ütehn paigapäälidse inemise elo- ja mõttõviiegaq küländ putmaldaq alalõ.  

Läbi ao um luudus ja inemiisi elokõrraldus muutunuq Haanimaal loomuligumbalt ja vähämbide võõridõ mõotuisigaq ku pall'odõhn tõisihn Võromaa paigohn vai terve parhilladsõ Eesti maa pääl. Tuust ka haani keele muistitsõmb kõla võro keelegaq võrrõldõhn, tuust ka põlitsidõ haanlaisi lihtsämb olõminõ ja kahrõmb arvaminõ täämbädse päävä elo mooduröögähhüisi kotsilõ.  

Päiv paistus kõigilõ 

Haanimaal um elet tiidmisegaq, et päiv luu kõrra, kuu and mõttõ. Tuli um elo alos ja vesi elo läteq. Maa ja mõts ummaq kõgõ süüki ja varjo andnuq – näist kõigist tulõ kõgõ inämp luku pitäq. Päiv paistus kõigilõ üttemuudu ni õnn hoit sinno, ku esiq õnnõ hoiat.  

Olõ-õi vaiht, määntse päävä um kiäkiq valinuq uma aoarvamisõ alostusõs vai määntse usogaq tä lätt läbi elo. Hüvvä läbisaamist kõgõ luudugaq, ka timä nätäq ja nägemäldäq eloliisigaq, peetäs taal maal iks viil tähtsäs, selle et egälütel meil um taa üte suurõ terve sisehn uma ülesannõq täütäq. 

Läämiq hanilõ 

Kuis sai Haanimaa uma nime, tuud võivaq tiidjämbäq kah õnnõ arvadaq. Üts' arvaminõ um sääne. Tuul muistõhavvatsõl aol, ku rändrahvaq naksiq põh'a poolõ käümä ja vahtsit maid tundma opma, and' seo tundrakasvõgaq mägestik näile hüvvä saaki ja kõgõ põhjust piätümises.  

Parhilla Isknä uja nimme kandvat viitiid pitehn üles roninuq inemiseq tulliq siiäq iks kõgõ püüdmä hannõ, kiä korgõmaa hainatsidõ pervigaq viisilmi ümbre parvi viisi piätüst teiq.  Nii kõlasi inemise suuhn sagõhhõhe hõigahhus “Läämiq hanilõ”. Aigopitehn jäigiq hannõ jaht'misõ paigalõ Hani, perähnpoolõ Haani nimi külge. Miä pututas Isknä ujja, sis näütüses Kütioro vanõmbaq inemiseq kutsvaq tedä seoniqaoniq Haani ujas ni ütleseq, et org naas' kunagiq pääle Hanijärvest. Oll' taa nimelugu noq täpsähe nii vai kuiginaq tõisildõ, olõkina-aiq tähtsä, Haanimaa kand umma nimme iks ausahe edesi. 

Haanimiis' tiid umma väke 

Tuu olõ-õi vaest ülearvo suur uhkõndaminõ, kui üteldäq, et haanimiis' tiid umma väke – tiid Haanimaa väke. Tuuperäst ummaq ka muistidsõ Haanimaa väärtüsi kandvaq meheq loonuq vabatahtlidsõ ütisüse Haanimiihhi nõvvokoda, et avitaq jovvulidsõ perändüskultuuri ja ummi kimmähe juurdunuisi kombidõga Haanimaal vahtsõst herädäq. Haanimiihhi nõvvokoda korjas ja jaga tiidmist hindäperi elo, haani keele, kombidõ ja käsitüü elohn ja väehn pidämises.  

Kuuhn haani naisiga taht Haanimiihhi nõvvokoda ütitsidõ tegemiisi mano haardaq nuuri, et näile näüdädäq ja vahtsõst avvo sisse nõstaq Haanimaa luudut, pühhipaiko, muistõhavvatsit kombit ja eloviit. Nõvvokoda um sisse sõknuq Haanimaa oppamisõ raa Imäraa, midä kävvehn või huvilinõ ütehn haanikeelidse saatjagaq Haanimaa luudut ja vanno tiidmiisi tundma oppiq.  

Tähtsä um ka kuuhtüü naabridõ ja sõprogaq. 2005. aastaga hainakuuhn sõlmõq Haanimiihhi nõvvokua ja Seto Kuningriigi Kroonikogo iistkõnõlõjaq katõ muistidsõ naabri Setomaa ja Haanimaa vaihõl tõõnõtõõsõ avvostamisõ kokkoleppe. Nõvvokoda um hoitnu lähkümbät läbikäümist ka liivlaisigaq ja um valmis ütistüüs kõiki tõisi rahvidõgaq, kiä pidäväq tähtsäs ummi juuri, kiilt ja kultuuri.  

Mõnõq tähtsämbäq näüdüseq Haanimiihhi ja võrokõisi varasõmbast kuuhntüüst ummaq ossavõtminõ edimädsõ võrokeelidse laulupido Uma Pido kõrraldusõst ja Eesti edimäne keelepesä, miä alost' tüüd sügüsest 2009 Haanimiihhi nõvvokua ja Võro Instituudi ütitsel iistvõtmisõl.  

Muistinõ jutt Haanimaast 

Haanimiihhi nõvvokua iistvõttõhn ja kuuhntüühn kunstnigu Margna Epugaq sündü ainulinõ luguhus “Legend' Haanimaast ja Ilmasambast”, miä näütäs läbi haanlasõ silmi maarahvalõ loomuperi tähtsät “seo ilma” tegünemise luku. Vägevide saarnõidsi plankõ pääle maalit luguhus kõnõlõs inemise edimäidsist ja kõgõ põhilidsõmbist väärtüisist ni hüäst läbisaamisõst kõgõ luudugaq.  

Kõiki nõvvokua tegemiisi takahn sais haanlaisi tundminõ, et üte väiku, a vaimolt suurõ põlisrahva ja -kultuuri jakkuminõ kõrrast inämp kaubastuvahn ja üleilmastuvahn maailmahn um laembalt tähtsä. Tuuhn sõnomihn um sisehn kõgõ muistitsõmp tiidmine, miä muutus kõrrast tähtsämbäs egäle inemisele egähn ilmakaarihn. 

Um mitmõsugumaidsi arvamiisi tuu kotsilõ, ku suur' oll' muistinõ Haanimaa kultuuripiirkund. 16. aastagasaa vakusõperidse jaotusõ perrä jääs aoluulidsõ Haanimaa piire sisse ka tükükene parhillast Rõugu ja Vahtsõliina valda. Üts' asi um siski peris selge. Kõgõldõ õigõhe kõlas ütelüs – kiä Haanimaalõ olõ-õiq puttunuq, tuu olõ-õiq põlist Võromaad egaq Eestimaa sündümiskotust nännüq.