Tugev identiteet, kohapärimus, keel, kultuur ja ajalugu astuvad ühte sammu loodusega Euroopa äärealadel, kus on säilinud veel inimese paigatunnetus ja sellega seotud arusaamine iseendast. Lõuna-Eesti eripalgeliste rahvakildude pärandkultuur rikastab tänaseni siinset kultuuriruumi, loob mingi kindla taustsüsteemi, milles meie moodne elu oma üleilmastuvate arengutega lahti rullub.

Lõuna-Eesti on otsekui maagilise ökoloogia kants, omalaadne paralleelmaailm, mis asub moodsa maailma ja looduse tasakaalu vahel. Nõnda ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita, üks väheseid intellektuaale pärast Lennart Meri, kellel on õnnestunud väga tabavalt sõnastada midagi igiomast meie olemuse ja paigatunnetuse kohta.

Olukorras, kus viimase saja aasta jooksul on hävinud kümmekond läänemeresoome, sadakond põhjala ja tuhatkond maailma väikekultuuri, tundub Lõuna-Eestil olevat veel lootust. Siiski püsib oht, et Lõuna-Eesti väärtusest saame aru alles siis, kui Euroopa hakkab seda väärtustama – ise ei pruugi me oma lihvimata pärle märgatagi.

Milline on väärtuste kogum, millel põhineb lõunaeestlaste arusaamine iseendast oma maanurgas? Ükskõik kus või millal üritab keegi hakata identiteeti lahti harutama nagu puhast siidkangast, jääb ta alati hätta – mõni õhkõrn niit katkeb kohe, mõni kiud on põimunud lahutamatult teise külge, mõni keerdub uuesti siidiussi kookoniks... Mustmiljon kihti ja kihistust, millest identiteet ehk enesekuvand, minapilt, olemus koosneb, hõljubki söaka siidkangana ega luba end lahti harutada. Identiteet on nagu halo või hologramm: kui vaatad, siis näed – olemas on, aga puudutada ei saa.

Tartu Ülikooli mulluse vabade kunstide professorina Lõuna-Eesti olemusele otsa vaadates läheneb Valdur Mikita kogu teemale üsna vabalt, talle omaste humoorikate kõrvalepõigete ja ootamatute üldistustega, kuid siiski püsides kindlates raamides. Lõuna-Eesti geograafilisele määratlusele tõmbab ta piiri ürg-Emajõe järgi: kõik, mis jääb allapoole Emajõge ja Pärnu jõge, on Lõuna-Eesti ning ülalpool asub Põhja-Eesti. Kuna suured soised alad jõgede ümber moodustasid aastatuhandete eest lõunaeestlast põhjast eraldava barjääri, mida võib Mikita sõnutsi näha isegi nende pärismaise taustaga inimeste geenimustris, saab öelda, et suured soomaastikud lõid lõunaeestlase ja tema keele.

Vanima keele staatus

Lõunaeesti keel on muuhulgas vanim läänemeresoome keel, mis eraldus keeleteadlaste andmetel ühisest läänemeresoome algkeelest ühe haruna ligi 2000 aastat tagasi. Alguses ilmselt laiemal maa-alal kõneldud sisemaa-läänemeresoome keelest säilis järeltulijana vaid lõunaeesti keel, millest on praeguseks saanud neli väikest keelt: mulgi, tartu, võru ja seto. Seejuures kolmel neist – mulgil, võrul ja setol – arendatakse ka oma kirjakeelt. 

Võro Instituudi direktor Rainer Kuuba peab lõunaeestlaste minapildi kujunemisel tähtsaimaks just keele rolli. Identiteet ehk võru keeles ’hindätiidimine’ tähistab aga keele, rahvarõivaste, usu, kalendri ja pühade kaudu lõunaeesti rahvakilde erineval moel. Võrokestel on ’uma kiil’ Kuuba sõnul igapäevasemalt suus kui näiteks mulkidel, seetõttu ei peeta Vana-Võromaal enda kuuluvuse välja näitamiseks ka rahvarõivaste kandmist nii oluliseks. Setod seevastu panevad keele kõrval rohkem rõhku usu, kommete, rahvarõivaste, oma kalendri ja pühade esiletõstmisele. 

Lõunaeesti keele väärika vanuse kohta annab tunnistust fakt, et vanima säilinud lõunaeestikeelse tekstiga raamatuna on teada juba 1622. aastal ilmunud katoliku preestri käsiraamat „Agenda Parva“, milles on sama tekst kõrvuti ladina, läti, lõunaeesti, poola ja saksa keeles. Kohe pärast seda, 1648. aastal nägid ilmavalgust esimene lõunaeesti keele grammatika ning 1686. aastal Kambjas tartukeelne „Wastne Testament“, mis edestas tallinnakeelset uut testamenti lausa 30 aastaga. 

Ilmaliku trükisõna jõudmine lõunaeestlaste suitsustesse taredesse sai alguse 1806. aastal, kui alustas ilmumist Eesti esimene omakeelne ajaleht „Tarto-maa rahwa Näddali-Leht“. Ehkki Tartumaa ja Võrumaa talurahvale mõeldud tartukeelne nädalaleht suleti keiser Aleksander I korraldusel veel sama aasta lõpus, oli tegemist märkimisväärse kultuurinähtusega kogu toonase Euroopa kontekstis. Lõunaeestikeelne kultuur ajas oma võrseid edasi ning 1885. aastal ilmus Põlvamaalt Himmastest pärit koolmeistri Juhan Hurda sulest esimene võrukeelne aabits „Wastne Wõro keeli ABD raamat“. 

Poeetiline miljöö 

Omakeelsete aabitsakukkede kõrval iseloomustasid seda piirkonda ka kuked kirikutornis. Kunstnik Peeter Laurits, kes on aastaid pildistanud Lõuna-Eestit ja selle kandi inimesi oma erinevate kunstiprojektide tarvis, seostab Lõuna-Eesti identiteeti eelkõige vana Liivimaaga. „Emajõest lõuna pool on kirikutornis risti asemel kukk, nuga on väits ja hobuseid ei panda köide vaid kapla,“ lausub Laurits. „Paljudel põhjustel püsis vana paganlik pärimus lõuna pool kauem ja seetõttu on Lõuna-Eesti miljöö palju poeetilisem ning maagilisema värvinguga.“

Kõige paremini pääseb Lauritsa sõnutsi Lõuna-Eesti identiteedikihile ligi Juhan Jaigi ja Konrad Mäe loomingu kaudu. Tegelikult on ka Lauritsa enda tööd läbi imbunud Kütioru naturalistlikus eheduses sündinud loomeimpulssidest, mis on teda tänaseks viinud maailma mõtestamise uutele radadele.

Huvitava punase niidina läbib nii Peeter Lauritsa kui ka Valdur Mikita loomingut, mis otsekui seletamatul moel kantud Lõuna-Eesti vaimust, metsa teema. Laurits on Tartu Ülikooli tänavuse vabade kunstide professorina vorminud oma kunstnikuteel settinud nägemuse loengusarjaks „Metsik esteetika ehk kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele“. Olemise meta-tasand ja metsa-tasand on Lauritsa kunstis sama tihedalt põimunud nagu metsik loodus ja paganliku moega kultuur Mikita metsiku lingvistika tekstides, kus ta lahkab vana läänemeresoome kultuuri ja paikkonna tabamatut elutunnet.

„Mina jagan maailma kolmeks: keel, kultuur ja loodus,“ lausub Mikita ning lisab: „Lõuna-Eestis on olemas keele, kultuuri ja looduse ühtsus – see nagu hõljub ringi.“ Lõuna-Eesti rahvakilde üles lugedes loob ta aga kummalise seose kunagise Noor-Eesti liikumise loosungiga, öeldes: „Olgem mulgid, setod ja võrokesed, aga saagem ka lõunaeestlasteks!“

Saunasuits kaitse all

Kuidas see lõunaeestlasteks saamine käia võiks, oskab oma mätta otsast selgitada Eda Veeroja – Mooska talu perenaine ja saunanaine, kes ajab Haanimaal suitsusauna asja. Veeroja oli muuhulgas üks neid eestvedajaid, kelle töö tulemusena kanti Vana-Võromaa suitsusauna kombestik 2014. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

See, et lõunaeestlastel on õnnestunud isegi saunasuits kaitse alla võtta, ajab põhjaeestlasi kadedaks, ent sellisel moel, nagu suitsusaunaga seotud perepärimus on tänaseni Lõuna-Eestis elavana säilinud, pole see alles jäänud kusagil mujal Eestis. Suitsusauna kombestikku tutvustav Veeroja ütleb, et Vana-Võromaal on praegu üle 3000 suitsusauna, mis pidevalt kasutuses. „Suitsusaunakultuur on paljude põlisrahvaste elu osa ja Lõuna-Eestis on see säilinud elavana, see ei ole museaal,“ kinnitab ta.

Täpselt samamoodi, nagu Valdur Mikita rõhutab Oskar Looritsa uurimustele viidates hajaasustuse tähtsust lõunaeestlaste identiteedi kujunemisel, märgib seda ka Eda Veeroja. „Hajaasustus on aidanud elus hoida perekeskset kultuuri, sealhulgas saunakultuuri,“ ütleb ta. „Saun on olnud lõunaeestlase hingepide ja omakultuur. Seotus loodusega on kuulunud lahutamatult meie identiteedi juurde. Sauna ja metsa ehk laiemalt kogu loodusesse suhtuti ühtemoodi – suitsusaun on olnud püha koht, otsekui üleminek metsast tallu või vastupidi.“

Veel kaks põlvkonda tagasi oli saun Veeroja sõnutsi taluelu pöördepunktide kese: saunas tehti lapsi, sünnitati ja surdi. Sauna kaudu hoiti sidet esivanematega, saunas järgiti lihtsaid vaimseid praktikaid, mis andsid saunale ja saunalisele väe. Need kombed elavad praeguseni edasi ja pakuvad taas üha rohkem huvi. Aastate jooksul on Veeroja jaganud suitsusaunapärimust tuhandetele inimestele ning huvi ei näi vaibuvat, pigem vastupidi.

Rikas vaimuilm

Kuna igal perel olid suitsusaunaga seotud oma perepraktikad, ei saa täna keegi öelda, milline on õige või vale saunakultuur – igaühel oma. Osad saunapraktikad olid võõra silma eest varjatud, sest sauna käsitleti nähtava vaheastmena suhtlemisel nähtamatu maailmaga. Nagu Eda Veeroja ütleb, käis lõunaeestlastel suhtlus ikka mitme ilma vahel: „Saunas lõppeb teadlik mõistuse ilm ja algab nö vaheilm, kus on võimalik kohtuda esivanemate ja nende tarkusega. Saun loob põlvkondade sideme, kus esivanemate tarkus on paljudele tänagi kättesaadav.“  

Lõuna-Eesti saunapärimus on väga mitmekülgne, hõlmates kõiki olulisi igapäevaelu aspekte. Saunal olid samaaegselt olemas nii praktiline kui ka vaimne mõõde, mis aitasid elada ja tugevdada peresidemeid ning sotsiaalset suhtlust. „Olles saunas kõik koos alasti ja jagades oma aega sulle tähtsate inimestega, kaovad barjäärid ja hirmud. Alastiolek kui üdini aus olek loob usalduse ja hea suhte, üksteisest arusaamise,“ mõtiskleb Veeroja. Kui kusagile talu rajama hakati, oli saun ikka esimene ehitis. Asukohta valiti hoolega, paigutades ta maaenergiate järgi pööriste peale ning saunad toimisidki nagu kirikud, pühapaigad. Ka ravitsemine saunas ei olnud midagi erilist, vaid tavaline praktika oma pere ja lähedaste tervise toetamiseks.  

Kuidas aga seletada kasvavat huvi saunapärimuse vastu moodsal digitehnoloogia ajastul? Ehk sellega, et järjest rohkem inimesi tunneb end maailmas pidetuna, mahajäetuna, otsimas oma juuri. „Suitsusaunas on olemas kõik elemendid nagu teisteski vaimsetes praktikates, et võtta aeg maha ja olla iseendaga – puhata, laadida, olla tänulik kõigele,“ selgitab Veeroja. Ta lisab, et see lihtne, ent sügav vaimne tarkus on olemas meie enda kultuuris – just seepärast ongi see meile nii omane ja väärtuslik. „Suitsusaunast tulles on ihu ja hing puhas ning pole pidetuse tunnet. Hing saab kergeks.“ 

Elav põliskultuur  

Nii nagu saunakultuur on elav, on kogu Lõuna-Eesti omakeelne kultuur rikas ja elav põliskultuur. Kas on see kunagiste edumeelsete pastorite, köstrite-koolmeistrite või matsirahva enda pingutuste vili, aga lõunaeesti väikeste keelte kõnelejate arv ulatub tänaseni märkimisväärse arvuni – ligi 100 000 inimeseni. 2011. aasta rahvaloenduse põhjal selgus, et kõige rohkem aktiivseid ja passiivseid kasutajaid on võru keelel (ligi 74 500 inimest), järgnesid seto keel (ligi 12 600 inimest), mulgi keel (ligi 9700 inimest) ja tartu keel (4100 inimest). Arvestades praegust Eesti rahvaarvu ja eesti ühiskeele kõnelejate arvu on lõunaeesti väikeste keelte tundjate suur hulk seda tähelepanuväärsem.  

Statistikaameti andmetel elas 2016. aasta alguses Eestis eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi 883 707 ehk ühtekokku 68% kõigist Eestimaa elanikest, kelle emakeel on teada. Selle teadmise valguses võib paremini mõista ka keele olulisust lõunaeestlaste identiteedi ühe peamise alusena ning sedagi, miks on Eesti kagunurga 20 lasteaias käima lükatud oma kodukandi põlist keelt õpetavad keelepesad. Lisaks korraldatakse jutuvõistlusi, peetakse omakeelset laulupidu Uma Pido, põlistes piirkonnakeeltes ilmuvad ajalehed, kirjutatakse raamatuid, tehakse teatrit. Lõuna-Eestis hoitakse hoolega au sees ka kohalikke toidutraditsioone ja maitseid, sest needki on pärimuse osana paikkondliku identiteedi kandjad. 

Viimaste aastasadadega ja kihelkonnapiiride järgi paika loksunud paigatunnetus on Rainer Kuuba hinnangul lõunaeestlaste enesekuvandi teine oluline nurgakivi. „Kodu ei ole siinkandis üksnes neli seina ja katus, millele pangalaen võetakse, vaid midagi suuremat, ulatudes kodusest põllulapist lähema metsatukani. Kodus püsivad need, kellel on mingi seotus kodupaigaga ja põlisus,“ usub Kuuba ning lisab, et inimese juured asuvad tema peas. „Keegi ei saa sind ümber lükata, kui sul on juured – oled kus tahad oma juurtega. Kui aga juuri pole, saab sind igale poole lükata.“ 

Korilase eldoraado

Valdur Mikita sõnutsi oli läänemeresoome keskkond aastatuhandeid korilastele tõeline eldoraado, kus sai pikalt jätkata traditsioonilist eluviisi ning see on otseselt mõjutanud siinse kandi inimeste ja kultuuride kujunemist. Lõuna-Eestis, kus korilus jäi põllupidamise tekkimisel endiselt tähtsale kohale, aitasid olud kujundada lõunaeestlastest animistliku metsarahva, kelle jaoks on mets pühapaik ja metsaga seotud maastike kultuuriline komponent otsekui elu telgjoon.

Lõuna-Eesti kui maagilise ökoloogia kants pakub endiselt varju šamanistliku-animistliku elutundega inimestele, kelles sulanduvad moodsa maailma tundmine ning põlise kultuuri ja looduse hingestatuse mõistmine. „Paljudel meist on olemas kodutunnetus, mis laieneb maastikule. Kui inimesel on olemas kodutunne, kodustab ta ära ka metsa ja ranna, kust avanevad uued maagilise ökoloogia kihistused,“ arutleb Mikita. „Paljudel meist on intuitiivne soov luua oma koduümbrusse pühapaik ning see soov on miski, mida pole mujal sellisel moel olemas. Müto-geograafilisel maastikul hakkab toimuma animistlik kommunikatsioon – suhtlemine puuga, kiviga, loomaga, taimega.“

Seda kõike võib ülekantud tähenduses nimetada analoogmaailmaks, mis muutub eriti oluliseks, kui digimaailm peaks mingil kujul kokku kukkuma. Lõuna-Eestis on olemas mütoloogiline ilmatunnetus ning infrastruktuur, et õpetada inimesed taas loodustundlikuks, mis on elu harmoonilise jätkumise seisukohalt ülioluline, ehkki tänapäeval kiiresti kaduv väärtus. Lõuna-Eestis on täna veel olemas ka looduse keskel elavad maavanaemad ja maavanaisad, põlisuse ja traditsioonide kandjad, kes mujal kuulutatud enamjaolt punase raamatu liigiks.

Kuhu lähed, Lõuna-Eesti?

Globaliseeruv maailm survestab kõiki väikekultuure sulanduma üheks, kuid multikultuurses maailmas leidub rohkem elu ja väge. Mida saaks teha üha suuremasse identiteedikriisi vajuv eduühiskond? Üks võimuringkondades laiemalt teadvustamata võimalusi on vaadata väikeste rahvuskultuuride ja kogukondade poole, et uurida ja aktsepteerida üksteise erinevusi ning julgustada teisigi väärtustama oma juuri. Mida oleks õppida seenevanadelt ja taimetarkadelt, vaokummardajatelt ja puulõhkumisterapeutidelt Lõuna-Eestis? Kuidas jääda paikseks, elada looduses, alustada uuesti – see võiks olla rohi miljonite rändtirtsuna ringi hüppavate inimeste pidetuse vastu, kes sihitus võidujooksus ka maailma ökosüsteeme koormavad. 

Kas Lõuna-Eesti ja lõunaeestlaste enesekuvandit ohustab lähiajal miski? Kõige rohkem võib-olla meie enda ükskõiksus väikeste keelte ning põliste kultuuride suhtes, samuti hoolimatus seni veel säilinud väärtuste hoidmise osas. Kui me lõikame koos põlismetsaga maha põliskultuuride ühenduse oma minevikuga ja nivelleerime rohkete tähendusväljadega arusaamise maailmast, hävitame midagi nähtamatut igaveseks. Kuid sellest nähtamatust sünnib just see nähtav, mis annab inimestele jõu ja eneseusu elada ning muuta ükskõik millises maailma paigas ennast ja maailma paremaks.

Mulgimaalt, suurlinnastuva Eesti rikkalt ääremaalt pärit Valdur Mikita usub, et Eesti on väike mudelsüsteem, mis näitab Euroopa tulevikku, sest äärealadele on Euroopat alles jäänud rohkem kui selle keskele. Seega, kui on olemas euroopaliku ja rahvusliku identiteedi taasleidmise soov, püsib veel võimalus rahvuslikkuse ja hõimuliikumise kaudu jõuda tagasi eksistentsiaalselt oluliste teemadeni: looduskaitseni, ökoloogiliste küsimusteni, põlisuse väärtustamiseni, jätkusuutliku elamise mudelini. Kogu seda rikkust võib Lõuna-Eestist leida, sest inimese ja looduse tasakaal on seal valdavalt veel alles. „Kui ideaalsele rohelisele maailmale panna teaduse kiirendi taha, võiks Lõuna-Eesti olla nagu kosmodroom või mükodroom, kus katsetada uusi innovaatilisi lahendusi,“ muigab Mikita.

Hajaasustuse mudel, mis Lõuna-Eestit tugevalt püsti hoiab, tagab inimestele eluks ja loomiseks vajaliku kontakti elusainega, loodusega. Inimesed, kes elavad tsivilisatsioonist eemal, looduse keskel, olles samal ajal ühenduses maailmaga, on olemuslikult ära tabanud, kuidas sünteesida vana ja uus. Valdur Mikita meelest võiks hajaasustuse mudeli koos lõunaeestlaste vanade tuum- ehk asualadega võtta UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Hea mõte, mis sobib mitte ainult ununeva tarkuse mäletamiseks, vaid pigem selle uuskasutuseks ja laiemaks juurutamiseks, sest hästi kindlustatud ja loodusega kontaktis elu ääremaal annab inimesele kvalitatiivselt kõrgema elamise viisi ja mõtestatuma olemise vormi kui metropol seda kunagi suudab.

On nagu on

Nii nagu inimesed paljudes paikades üle ilma, seisavad ka lõunaeestlased suure küsimuse ees: kuidas ellu jääda? Vastus on lihtne ja keeruline ühekorraga: leida tasakaal, kuidas pidevalt muutuda ja jääda samas iseendaks. Kui teadvustame täna, et Lõuna-Eestis jagub lademetes nähtamatut rikkust, otsekui meile pärandatud viirukit ja mürri, mida hindavad homses maailmas kullast kallimaks kõik kuningad ja keisrid, on lõunaeestlasel lihtsam jääda iseendaks ning hakata neid rikkusi üles otsima enda seest ja ümbert.

Osaks lõunaeestlaste identiteedist on olnud ka oskus tulla toime asjadega, neid sildistamata: kõik, mis toimub, ei ole hea ega halb, vaid on nii nagu on. Külalisel ja sisserändajal võib olla raske mõista, kui kiirel ajal vastatakse: „Aigu om, kipõt olõ-i kohegi.“ Proovime meie mõista, et Lõuna-Eesti identiteedist kõneldes oleme puudutanud erinevaid kihte ja kihistusi, kuid me saame aidata lõunaeestlastel oma rikkusi kaevandada, neid sildistamata. Teadmine, et midagi seal on, millest ei pruugi kohe aru saada, teeb selle paiga koos sealsete inimestega erilisemaks veel. Ei midagi vähemat ega rohkemat – on nagu on!

Lugu valmis Lõuna-Eesti kollaste akende koostööprojekti raames ja ilmus ajakirjas National Geographic Eesti (detsember 2017). Loe lähemalt www.vistisouthestonia.com