Kuldne sügishommik. Lambad jahivad metsatukas värvilisi lehti. Kobras püstitab tammi. Rullin oma ekraani lahti nagu igal hommikul, aga praegu on väike ärevus hinges. Tahtsin Sinuga jagad eluägedat kontserdielamust, kuid jäin mõtlema, millal ma Sulle viimati kirjutasin. Kas tõesti neli aastat tagasi, siis kui Su noorendusravi algas …? Aeg lendab! Aga seda lendu on olnud erakordselt huvitav jälgida.

Varajane hommik. Kevade lõhnad lausa kisuvad õue, aga mina istun siin oma lahti rullitud ekraani taga ja kirjutan Sulle neid ridu. ’Kirjutan’ kõlab veidi vanamoodsalt, aga mulle ikka meeldib seda sõna pruukida. Õhuke kileekraan, mille ees ma istun, „loeb“ mu mõtteid ning manab need nagu hologrammina silme ette, et saaksin visualiseeritud sõnu näpuga ümber sättida ja salvestada. Tead küll seda uusimat lahendust, mida igal pool reklaamitakse. Ma alles õpin seda kasutama. Nad ise ütlevad selle kohta ’sõnamanamine’ või ’sõnaliseerimine’, ent mulle tundub ’kirjutamine’ endiselt suupärasem.

Iga aeg ja ajastu on enda nägu. Iga paik ja piirkond kõneleb seal juurdunud inimeste mõtete ja tegude keelt. Iga uus algus algab inimestest, ent lähtub sageli nähtamatul moel pärimusest, paigatundest, enesekuvandist ehk identiteedist. Lõuna-Eestis, kus võib märgata mitme maa ja ilma kokkupuute punkte, käibki elu maailmade piiril – mõtestades tänast elamise viisi ning otsides uut olemise vormi selles kiirelt muutuvas maailmas.