Kui ühendada traditsiooniline eluviis, esivanemate tarkus ja tänased tehnoloogiad, sünnivad loovad ning kestlikud lahendused, mis võimaldavad ennast teostada, tulu teenida ja peale kauba veel maailma parandada. Vähemalt nii paistavad kinnitavat nutikad näited Lõuna-Eesti ettevõtlusmaastikult. 

Olgu jutuks Vana-Jüri seebikoda, Kurenurme päikesepark või Mooste mõisa meistrite hoov, kõigi nende tegemiste eestvedajad müttavad väsimatult ettevõtlikkuse eesrindel. Igaüks omal moel, pakkudes täiendust kümnetele ja sadadele teistele Lõuna-Eesti ettevõtlikele inimestele. 

Kui Setomaal Tsätski nulgas Vahtraoru talus alustas 2010. aastal tööd pisike seebikoda, ei osanud paljud sellele ettevõtmisele edu ennustada. Kuid Vana Jüri seebikoda, kus Silver Hüdsi pere valmistab ökoloogiliselt puhtaid käsitööseepe, sai jalad alla. Praeguseks kuulub tootevalikusse 40 seepi, lisaks tehakse eritellimusi ning korraldatakse õpitubasid. Peremehe põhiaur läheb tootearendusele, ühtlasi peab ta talupoe laiendamise plaani, sest praegused ruumid ei mahuta kõrghooajal seebikoja juures peatuvaid bussigruppe ja rattamatkajaid enam ära.  

Setomaa esimene seebikoda on pälvinud tunnustust aktiivse panustamise eest piirkonna turismi arendamisse, sest aitab väärtustada ja tutvustada kohalikku elulaadi. Sealsetest lennukatest ideedest annab muuhulgas aimu tee nimi, millega kohalik rahvas juhatab külalisi seebikotta – „Via Rossia“…  

Meistrid, sellid, õpipoisid

Seebimeistrite kõrval koguvad tuntust ka teiste vanade ametite oskajad, kellel nutikust neid ammuseid tarkusi uuel moel välja pakkuda. Põlvamaal Mooste mõisa restauraatorite kojas tegutsev Marko Kikas on üks neid, kes aastatepikkuse tegevusega andnud hoogu loodusehituse edenemisele Eestis. Pole vist palju öelda, et säästva renoveerimise ja ehituse buum alles kogub hoogu, kuigi ehitusturu üldine seis ei ole kiita. 

Päeva, mil savi- ja lubikrohvide ning looduslike värvidega tegelenud Marko pani oma firmas Saviukumaja käima uue mobiilse tellisepressi, et põletamata savitelliseid ja saviplokke tootma hakata, peab mõnigi asjatundja oluliseks sündmuseks Eesti ehitusmaterjalide turul. Savist ja liivast vormitud põletamata ehituskivide ehk CEB plokkide (compressed earth blocks) näol on tegemist eheda näitega innovatsioonist. Selles looduslikus ehitusmaterjalis on ühendatud traditsioonilised oskused ja loodusressursside puhas kasutamine, madalad tootmis- ja kasutuskulud, head soojus- ja niiskusomadused ning tervislikkus.  

Põletamata saviplokid, mis sobivad nii uute majade ehitamiseks kui ka vanade hoonete renoveerimiseks – kasutamiseks kandvates seintes ja vaheseintes, samuti ahjudes, kaminates ja soojamüürides –, annavad hoonele hea sisekliima. Savimajas on kerge hingata, sest savi on nagu looduslik konditsioneer: savisein reguleerib ruumi sisekliimat ise, akumuleerides nii soojust kui ka reguleerides niiskust. Ühtlasi aitab vältida hallitusseente teket. Need, kelle pereliikmetel esineb hingamisteede haigusi, teavad „hingava maja“ väärtust.  

Innovatsioon peitub eelkõige toote lihtsuses ja olematus keskkonnajalajäljes: ühe CEB ploki valmistamisel kulub vaid 1% energiat sellest, mida vajatakse ühe põletatud tellise tootmiseks. Seda, et tegemist on väga madala CO2 emissiooniga ning ühe energiasäästlikema tootmisprotsessiga maailmas, kinnitab ka Hollandi Ehitusbioloogia ja Ökoloogia instituut. Lisaks ei kogu savi staatilist elektrit ja aitab neutraliseerida nii maa ja sidevahendite põhjustatud kiirgust kui ka kosmilist radiatsiooni. Savi pole samuti mõjutatav staatiliste magnetväljade poolt ning on elektromagnetväljade suhtes tundetu. 

Päike energiavankri ette

Nii nagu savi on kasutatud ehitusmaterjalina juba tuhandeid aastaid, on päike soojendanud Maad miljoneid aastaid. Innovatsiooni kunst seisnebki selles, kuidas kõigile kättesaadavaid looduslikke ressursse hoolivalt ja senisest teadvustatumalt kasutada. Kurenurme päikesepark, mis Viido Polikarpuse eestvedamisel Võrumaal käima lükatud, tähistab just üht sellistest tulevikku suunatud näidisprojektidest. 

Kuid innovatsioon võib vahel tõsiseid vaidlusi tekitada, ehkki idee igati järgmist väärt. Riigi toel rohkem kui aasta eest valminud Kurenurme päikesepark on seni kasutult seisnud, sest läbirääkimised liitumistasude üle osutusid oodatust keerukamaks. Kurenurmes laiub ligi ühehektarilisel maatükil 11 madalat torni, neist igaühel 44 valgustundlikku päikesepaneeli. Lokaalse päikeseenergiajaama koguvõimsus on 100 kW ja näidispargi rajanud firma Energy Smart loodab pargi võrku lülitada järgmisel kevadel. 

Eesti esimene päikesefarm peaks saama näidiseks talunikele ja teistele huvilistele, et tõestada: ka meie laiuskraadil tasub traditsioonilise põllumajandustootmise kõrvale kavandada investeeringuid taastuvenergia lahendustesse. See aitaks lahendada nii kohaliku energiasõltumatuse küsimuse kui pakuks ettevõtlikele põllupidajatele täiendava tuluteenimise võimaluse. 

Uurimisretkel kosmosesse

Päike on nurgakiviks ka tudengite novaatorlikule projektile, mis sündis Tartumaal ja mille tulemusena võib Eesti end juba kindlalt kosmoseriigiks nimetada. Tudengisatelliit ESTCube-1, mis tiirutab 2013. aasta maikuust Maa orbiidil ligi 650 kilomeetri kõrgusel meie peade kohal, on suurepärane näide innovaatilisest õppeprotsessist ja rahvusvahelisest koostööst kosmoseteaduse alal. 

Tartu Ülikooli, Tartu Observatooriumi ja rahvusvahelise meeskonna ühisel vedamisel kokku pandud satelliidiprojekti teaduslik eesmärk on katsetada esimest korda kosmoses 10-meetrist elektrilist päikesepurje. Kellel huvi tudengisatelliidi kohta rohkem näha ja kuulda, tasub võtta suuna Tõraverre, kus saab muuhulgas uudistada ESTCube-1 prototüübi osi, vaadelda suure teleskoobiga taevaseid objekte, uurida kaugseire satelliidi Proba-V töötavat mudelit jpm. Spetsiaalselt astronoomidele rajatud teaduslinnakusse, mis tähistas tänavu 50. tegevusaastat, on oodatud nii suured kui ka väikesed kosmosesõbrad, sest Tartu Observatooriumi külastuskeskus pakub inspireerivaid hetki igas vanuses külastajale, võttes kokku meie teadlaste seniste kosmoseuuringute tulemused ning esitledes uusi suundi siinsete kõrgtehnoloogiliste teaduslaborite töös.  

Ettevõtlike, innovaatiliste ja säästvate lahenduste pakkujaid leiab Lõuna-Eestist palju. Teiste seas tasub tutvust teha Räpina Loomemaja, Veriora Tsunfti ja Alatskivi lossi käsitöökoja tegemistega, kiigata Zerna ökotalu, Torupillitalu või Hartsmäe ökotalu õuele, kuulata Räpina Paberivabriku, Nopri Talumeierei, Pühajärve Puhkekodu, Sangaste Rukkiküla ja Põhjala Kitsekoja kogemusi. Samuti tasub uudistada, mis toimub Urvastes või Palal, Rõuge Energiapargis, Tartu Loomemajanduskeskuses, Tartu Teaduspargis, Lodjakojas või Loodusmajas, kuidas läheb Sibulatee võrgustikul, mida pakuvad ambulARToorium, Voronja galerii jt. 

Nii et olgu siis jutuks mõni järjekordne kodune seebikoda, eksperimenteeriv päikesefarm, savine tellisepress või kosmosekuubik – kes näinud ja käinud, jõuab tõdemuseni, et väärt ideid tuleb Lõuna-Eestist nagu seeni pärast vihma. Nutikas tõesti see lõunaosariikide rahvas, kae perrä!