Kui palju kordi on veeretatud mõtet jalad kõhu alt välja võtta, end looduse rüpes proovile panna. Kui palju kordi on see vaid mõtteks jäänudki. Nüüd sukeldume kogemustesse – enam ei ole tagasiteed. Klassitäis mürsikuid, õpetaja ja peotäis vanemaid valmistuvad Võhandu veeteed vallutama, nägudel muie: „Mis see meie käes siis ära ei ole!“ 

No muidugi. Leevaku tammist Räpinani paistab ju kaardilt vaadates vaid mõni mõlatõmme. Uljas retkerahvas ei tea veel, et kiviviske kaugusele jääv sihtpunkt nihkub teekonda alustades eest ära nagu miraaž kõrbes. Selle teadmiseni tuleb alles sõuda ja jõuda.  

Käised üles kääritud, pumpavad poisid kummipaatidele elu sisse. Üksik kanuu, mis õnnestus kaasa rääkida, külitab juba liivasel kaldaribal. Moonakotid ja varuriided veekindlalt pakitud, sagivad elevust täis jõnglased veepiiril, valmis voogudesse sööstma. „Tulge tagasi!“ kostab selja tagant. Turvajutt on alles kuulamata, päästevestid laiali jagamata.  

Siis see algab. Veemöll, mida väärikas Võhandu sel suvehommikul taluma peab, ületab ilmselt vetevana taluvuse piiri. Kiirendusvõistluse võitnud kanuuekipaaž saab esimesena jõe kavalust tunda: pisut upitamist, väike vääratus ning kogu seltskond leiab end jõekäärus kummuli keeranud kanuu alt. Vesi on märg, voolu jõud tugev. Kaldale jõudes selgub, et märjad pole mitte üksnes kõrvatagused, vaid ka varuriided – kott ei olnudki niiskuskindel.  

Teised paatkonnad muigavad üleolevalt – „meiega seda ei juhtu“ – ja paarutavad edasi. Ehkki see pole Võhandu maraton, kiirused kasvavad. Põgenedes õnnetust paigast, traageldavad mehepojad vett nagu õmblusnõelad, kuid meelest läheb nõuanne aerud puhates paati tõsta. Nii tulebki vette vajunud aeru püüdma asuda ja läbi loputatud kanuulasi järele oodata. Kokku lepitud peatuspaika jõudmata otsustab üks paadipõgenik kaasa pakitud pruukosti kallale minna. Küpsiseid sõpradega jagades lendab moonakott vette. Paistab, nagu oleks Võhandul matksellidega mingi oma riukalik plaan. 

Olemise piire tunnetamas

Miks sai üldse retkeks valitud Võhandu? Eesti pikim jõgi, kaunis ja kärestikuline, pakub maagilisi loodusvaateid ja ootamatuid kohtumisi. See on otsekui ajaränd, mida ürgsetest liivakivipaljanditest mööda liueldes koged. Arusaam maailmast muutub, kui mõistad, kuidas võis tunda muistne kütt, suundudes täpselt samas kohas mitme tuhande aasta eest oma igapäevasele jahi- või kalaretkele. Aeg peatub, olemise piirid hägustuvad.  

Korraga jõgi eksitab, läheb kaheks. Eestõttajad ei kuule hüüdu ning satuvad valesse harusse. Peagi teistele vastuvoolu järgi punnidest tunnevad musklimehed, kuidas rapsimine võtab võhmale, peopesad tulitavad, õlad jäävad kangeks. Vaid mõni kilomeeter selja taga, mõõdab hommikune uljaspeade kamp juba hoolsamalt iga järgmist liigutust – et liikuda edasi jõudu säästes, ennast hoides.  

Korraga on aur välja lastud, rabelemine lõppenud. Grupp sõuab edasi ühtses tempos, paadipõgenikest saavad vagurad talled. Nüüd leidub aega ringi vaadata, loodust märgata, lihtsalt kulgeda. Kellegi mõte „Oleme päris vaikselt!“ langeb soodsale pinnasele. Vaikusest kasvavad kummalised hääled, mida varem ei kostnud. Vaikusest vaatavad suured silmad, täitsa paadi kõrvalt – ja sulpsatus. Saarmas ajab oma igapäevaseid asju. Kallast õõnestavad koprakanalid viitavad läinud öisele kambale, kes väriseva haava üle jõe langetanud. Vaevu mahub paadirahvas alt läbi pugema.  

Korraga käriseb taevas. Matk võttis just mõnusa pöörde, kui kärgatab kõu. Selja tagant hääletult ligi hiilinud tumelillad pilved ründavad raginal edasi, andmata aega ehmatusest toibumiseks. Pimeneb. Järgmine raksatus, päris lähedal, ja veel üks. Vee pinnale langevad esimesed piisad, juba tihedamini. Võimas sähvakas lööb päeva valgeks, ja jälle pimeneb. Nüüd lausa kallab. Kalda veeres paistvad trepiastmed tunduvad ainsa pääseteena. Taevas näib kogu silmapiirini tumedast tumedam. Valikut ei ole. Keegi ei jõuagi mõelda, kõik tegutsevad. Paadid tiritakse järsust liivaseljandikust üles ja läbisegi tormatakse tilkuva varikatuse alla. Peagi maandub läbi ligunenud ja külmast kange matkarahvas soojas toas, kus teetassid auramas ja soojad pirukad rätiku all. Korraga meenub kellelegi, et rahvapärimus seostab pühaks peetud Võhandu jõge äikesejumala Piksega.  

Uue seikluse ootuses

Olgu rahva uskumustega nagu on, saunalaval moraali ei loeta. Sai ju sõnadetagi selgeks, et vonklevas voolus võib end ära kaotada ja uuesti leida. Et pealtnäha tühine pingutus võib osutuda väljakutseks, mida hiljem rahulolu ja muigega meenutada. Et loodus hingab omas rütmis ning näitab pealiskaudsele paristajale koha kätte. Peopesad hellad, unistatakse järgmisest retkest – et mis oleks kui… 

Tõusta õhku Ridali lennuväljalt. Seada sammud Seto Külävüü rajale. Veereda rulluiskudel Jõgevalt heade mõtete linna. Vändata Tartust siia-sinna. Ronida suuskadel Haanja kõrgustikule. Otepääl proovida mootorsaani. Koobastega Piusal joosta liiva. Katsuda kalepurjekat Võrtsjärvel. Hääletada Peipsi jääl karakatitsale. Puhuda Emajõel tuult lodja purjesse. Pidada fotojahti Järvselja ürgmetsas. Mõtiskleda Leigo Järvemuusikal. Rokkida Moostes või Varbusel. Ekselda rabas või soos. Minna üksi või koos. 

Lõuna-Eesti loodus, vahelduv maastik ning rikas pärandkultuur pakuvad aktiivsele huvilisele lugematuid võimalusi seiklusteks ja kohtumisteks, ka iseendaga. Sukeldudes kogemustesse, võid avastada end maailma veerel müttamas, piiri ääres piire tunnetamas. Ainus väärtus, mida meilt keegi ära ei saa võtta, on isiklik kogemus. Just selliseid väärtusi leiabki Eestimaa lõunast.