Kommenteeri

Lõuna-Eesti peidetud aarded

Kergitades kaant Lõuna-Eesti kultuuri ja ajaloo aardekirstudelt võib leida üllatavaid tahke meie oma rahvakildude kohta. Eestimaa lõunaosa elujõuliste kogukondade juured asuvad sügaval.

Rootsi kuningas Karl XII ei osanud Põhjasõja ajal oma väesalgaga teele asudes arvata, kui heitlik võib olla õnn. Mis temast sai, teavad ajaloo kroonikud hästi, ent kuhu sai põgeneva kuninga kuld, oskaks ehk teisest ilmast juhatada vaid käputäis kõrgeid kaaskondlasi – ja üksik terane saunik Suure Munamäe jalamilt.  

Lugu järvesaarele peidetud varandusest pole mõistagi ainus rikkus, mida Võrumaal on põlvest põlve edasi kantud. Vaieldamatult kuulub aga see väheräägitud kullakoormate lugu, nagu enamik pärimusest, Lõuna-Eesti tõeliste aarete hulka.  

Ilmselt too terane saunik suure mäe jalamilt hoolitseski selle eest, et haanikeelne külakogukond teaks ja mäletaks. Niisiis, rootslased olid sunnitud ühel tusasel Põhjasõja päeval venelaste ees taganema. Neil läinud lausa nii kiireks, et kuningas käskinud eluga pääsemise nimel kogu tülika moona maha jätta. Tülikaks osutunud muuhulgas kaks hobusevankritäit kulda, mis peidetud Suure Munamäe taha, täpsemalt Vaskna järve saarele.  

Haanimaa rahvas teab kolmsada aastat hiljemgi: varandus, mille rootslased üle Vaskna järve jää taganedes ära peitnud, on endiselt alles. Ajaproovile on vastu pidanud ka salapärane tõestusmärk, millele jutustaja viitab ja mida praegugi võib oma silmaga üle kontrollida. Nimelt raiunud kuninga alamad ühele järves asuvale kivile salamärgi, mis näitaks hiljem neile endale suunda, kui nad kunagi naasevad kulda üles kaevama. 

Tõepoolest vaatab Vaskna järvest tänagi välja kivi, kus ammune salamärk selgesti näha. Läbi aegade on leidunud õnnekütte, kes just sellest faktist kannustatuna Vaskna järve saared ja poolsaare auklikuks kaevanud. Mõni auk üsna värske… 

Traditsioonide tallermaa

Küll kukub killuke kadunud kulda ka paikkonna pärimuse jäädvustamiseks, kui mõni kullaotsija ühel heal päeval labidaga aardekirstu kaane pihta kobistab. Ainelistest aaretest tähtsam on mõistagi Lõuna-Eesti keel, kultuur ja vaimne pärand tervikuna.  

Traditsioonide talletamiseks on sellel kandil rohkem kui põhjust: on ju Eesti üks vanimaid kiviajast pärit asulakohti leitud Setomaalt, ajaloolisest ja etnilisest piirkonnast Eestimaa kõige kagupoolsemas nurgas. Arheoloogide järgi ulatuvad Meremäe külast leitud inimasustuse jäljed ligi 8400 aasta tagusesse aega.  

Kogu see piirkond, mis muinasmaakondade järel aastasadu Liivimaa nime kandis, oli paljude toonaste lõunast tulnud vallutajate jaoks osake müstilisest kaugest põhjast, omalaadsest Ultima Thulest, mis asub teispool teada oleva maa piire. „Lihtne on elu mul siin Liivimaal, ma teen tasapisi tööd ning mu lemmiklaul on pastoraal,“ kähistas Riho Sibul oma kuulsas laulus ärkamisaegset sõnumit. Ehkki põhjaeesti keel sai aluseks kirjakeelele ja nõukogude periood sõitis paikkondlikud kultuurierinevused siledaks otsekui teehöövliga, pole tänaseni lakanud lõunaeesti keele ehk võru, setu, tartu ja mulgi keele kõnelemine. 

Elujõulised kogukonnad

Nii saabki tõeliseks aardeks pidada just Lõuna-Eesti elujõulisi kogukondi, kes jätkavad esivanemate traditsioonide kandmist. UNESCO vaimse pärandi esindusnimekiri, kuhu on juba arvatud seto leelo, võib täiendust saada suitsusaunakombestiku näol. Lõuna-Eesti pealinna staatuses Tartu, 1632. aastast tuntud kui ülikoolilinn, on Eestis hoidnud omalaadset tasakaalu põhja ja lõuna vahel: võimu kants versus vaimu kants.  

Kultuuride mitmekesisus nii väikesel alal üllatab isegi asjatundjaid. Elurikkust loovad pärimuskultuuri kogukonnad Mulgimaal, Setomaal, Haanimaal, Karulas jm. Elurikkust loovad Peipsi vanausulised, kelle esivanemad põgenesid Venemaa impeeriumi kirikuvõimude tagakiusamise eest 18. sajandi rändelainega üle Peipsi Kodavere kanti ja rajasid rannaäärsed ridakülad, kus elu jätkub endiselt. Elurikkusest kõnelevad laulu- ja pillimängu traditsioonid, Uma Pido, Teppo lõõts, seto kannel, väikekannel, torupill, Eesti esimene üldlaulupidu, Eesti lipu kodu Otepääl. Nii nagu väljendavad elurikkust käsitööoskused ja traditsiooniline eluviis, lodi, kale ja haabjas, sibulad ja karakatitsad, nii ka Sangaste rukis, vesiveskid, seto kindlustalu ja tsässon, Vastseliina ordulinnus, Lõuna-Eesti elujõulised hajakülad, talgud-tähtpäevad, samuti mõisakultuur Moostes, uued kogukonnakeskused Sännas, Obinitsas ja mujalgi. Elurikkusest pakatavad kohalikud maitsed, uma kiil ja uma miil.  

Lõuna-Eesti kultuurikiht on tõesti rammus, toites piirkonna väga eriilmelist identiteeti. Kahtlemata ei mahu rikkus, mida Lõuna-Eestis on põlvest põlve edasi kantud, kahte hobusekoormasse nagu Rootsi kuninga kuld. Euroopa äärealale, Venemaa ja Läti piiri äärde peidetud aarded ilmutavad end vaid tundlikule otsijale ning hoolivale pilgule. Elu Eestimaa lõunas – erinevate kultuuriruumide, eri maailmade piiril – on rikas ja hoidmist väärt.

Lugu valmis Lõuna-Eesti kollaste akende koostööprojekti raames ja ilmus ajakirjas National Geographic Eesti (veebruar 2014). Loe lähemalt www.vistisouthestonia.com

Lisa kommentaar

Email again: